Pontu elu ja surm

            Pontu sattus meie juurde juhuse läbi, nii nagu ikka kutsikad satuvad. See juhtus umbes kolmteist aastat tagasi. Olime vist alateadlikult ka mõtelnud koera peale, ikkagi oma maja ja valvurit oleks justkui tarvis aga siiani oli koer võtmata, isegi välja ütlemata,et võiks võtta. Polnud ju keegi meist enne päris ise koera pidanudki. Lapsepõlvest mäletame küll, et maal oli vanaemal alati koer. Selline kollast värvi ja rõngas sabaga ning sõi sigadega ühest mollist. Aga milline oleks pidanud meie koer olema. Isane või emane? Tõukoer või krants? Emased koerad toovad ju kutsikaid ja tõukoerad maksavad vist roppu raha ja räägitakse, et nad elavad ka vähem. Polnud ju küsidagi kelleltki ega lugeda kusagilt. Asja otsustas laps. Ühel tema klassi poisil oli emane hundikoera moodi koer ja see poegis ühel päeval kaheksa kutsikat. Kuu aja pärast olid kutsikad osavasti semude vahel ära jagatud ning laps seisis ultimaatumiga meie palge ees. Otsustasid pisarad ja lubadused koera eest usinasti hoolt kanda. Läksime kutsikale autoga järele. Pontu osutus isaseks ja nägi välja nagu põldhiir hallikaspruun ja musta jutiga selja peal. Terve tagasitee Pontu oksendas autos. Koju jõudes puges ta diivani alla, päras laskis suure loigu otse vaiba peale ja siis nuttis terve päeva. Igasuguseid mõtteid käis juba läbi pea aga Pontu harjus ruttu meiega ja meie Pontuga. Ka ema pidi harjuma, et on üks hing juures kelle tagant koristada. Kaks kuud hiljem jäi Pontu haigeks. Ta oli väga loid, ei söönud ega joonud enam midagi, kõht oli vaesekesel väga lahti ja haises ka hirmsasti. Mõtlesime, et küll läheb üle, kutsika asi, küllap sõi mingit rämpsu sisse. Aga ei läinud. Neljandal päeval tõime loomaarsti. Tohter kraadis ja katsus Pontut ning küsis meie käest kas kutsikas on vaktsineeritud. Ütlesime et ei ole ja siis ütles arst et see on tõenäoliselt parvo ja meie küsisime misasi see on ja arst seletas meile midagi ohtlikest viirushaigustest aga meie tahtsime teada kas seda saab ravida sest me ei tahtnud , et Pontul oleks paha olla. Arst ütles et ta teeb kõik mis võimalik aga lootust on vähe ja me peame olema vaprad ja Pontule moraalseks toeks. See aitaski, sest Pontu paranes pikkamööda ja hakkas jälle oma koeraasju ajama. Päris terveks ta aga ei saanudki, ta ei saanud enam piima ja konte süüa, kohe lõi kõhust lahti. Edaspidi me muidugi käisime Pontuga hoolega vaktsineerimas ja enam tal selliseid raskeid nakkushaigusi ei esinenud.

Kui Pontu oli kuueaastane tõmbas ta ennast kuidagimoodi ketist lahti ja käis esimest korda pulmas ära. Me ei tea kas ta seal ka löögile sai aga löögi sai ta küll. Autolt ilmselt. Meile tuldi ütlema et meie Pontu lamab keset sõiduteed ja ei võta tagumisi jalgu alla. Panime ta kohe autosse ja sõitsime loomakliinikusse. Pontule tehti narkoos ja viidi röntgenisse. Arst ütles, et Pontul on reieluumurd ja näitas röntgenipilte ka. Me saime ise ka kohe aru neid pilte vaadates, et luu on katki. Issand mis nüüd saab ütles ema aga arst rahustas meid ja ütles, et selle jala teeme korda aga et murd on liigesele väga lähedal võib Pontu pisut lonkama jääda ning kuna ta pole enam noor koer võtab paranemine lihtsalt natuke rohkem aega. Pontule tehti operatsioon ning murtud luu parandati plaadiga ära ja vigasaanud jalg pandi lahasesse ka pärast, et Pontu kogemata ise jalale viga ei teeks. Pontu pääses lahasest alles kahe kuu pärast ja nagu arst arvas jäigi ta tagumist jalga lonkama.  Umbes nelja aasta pärast ,kui Pontu oli kümneaastane, panime tähele, et ta ei saa enam hästi hommikuti üles. Tavaliselt, kui me õue läksime, tuli ta meile kohe saba liputades vastu ja siis me pidime teda sügama ja natuke juttu rääkima. Nüüd aga ajas ta ennast esimeste käppade peale püsti ja juurde ei tulnud. Alguses arvasime, et vana luumurd annab ennast tunda. Siis pani keegi tähele, et Pontul on ka hääl ära ja ta köhatab aegajalt. Kuna oli varakevad, arvasime, et Pontu on külmetanud ja ema andis Pontule paratsetamooli. Paremaks sellest ei läinud ja Pontu jäi isegi veel loiumaks. Siis panime Pontu autosse ja viisime kliinikusse. Loomaarst kuulas meid ära ja ütles et paratsetamooli ei tohi loomadele anda ja meie ehmatasime koledasti selle peale et tahtsime oma loomale head teha aga tegime hoopis halba. Arst oli aga tore ja ei hakanud meiega riidlema, hoopis ütles et te tahtsite ju Pontut aidata ja tema kliinikusse toomine oli õige otsus. Pontut uuriti põhjalikult ja tehti vereproovid ja ka röntgenipildid. Selgus, et Pontu polegi külmetunud, vaid tal on südamepuudulikkus, keerulise nimega selgroohäda ja ka eesnääre on suurenenud. Need on kõik vanade koerte tüüpilised probleemid ja Pontu ju ongi vana koer. Me polnud selle peale varem mõelnudki ja me mõtlesime, et Pontu on nüüd nagu vanaisa kes on ka kerest kange ja puhib ja köhib kogu aeg. Arst seletas siis, et vanasse koerasse tuleb suhtuda mõistvalt ja kui me hakkame talle andma teistsugust toitu ja korralikult südamerohtusid ja seljarohtusid võib ta veel mitu head aastat normaalset koeraelu elada. Kliinikust saimegi spetsiaalseid eakate koerte krõbuskeid ja esimese portsu rohtusid ka. Õnneks kirjutas tohter kõik üles mismoodi Pontut nüüd toita ja pidada ja millises järjekorras ja kuipalju ja millist värvi tablette anda. Koju jõudes oligi meil kõik juba peas segamini. Nüüd, kui Pontu on juba kolmteist aastat vana, võime öelda, et ta sai oma koeraeluga päris hästi hakkama. Ainult niiskete ja külmade ilmadega tahtis ta tuppa tulla ja me lasksime ka. Käisime ka regulaarselt Pontut arsti juures näitamas ja uusi rohtusid saamas. Umbes kolm kuud tagasi hakkas ta toitu järele jätma, ei tulnud peaaegu üldse enam kuudist välja ja lamas enamuse ajast. Hästi kõhnaks jäi ta ka ja karv muutus tokerjaks. Olukord oli hästi murettekitav, sest kõik rohud, mis ta pidi saama, oksendas ta välja. Pontu silmadest oli näha, et tal on piin. Mis nüüd teha? Kuidas käituda? Kas nüüd on Pontu aeg ümber saamas? Kas me peaksime tal laskma endal surra? Aga me ei oska otsustada, me ei suuda otsustada , äkki saab teda veel päästa, me ei taha et ta piinleks, me ei taha kohe kindlasti , et ta piinleks. Nüüd oleme Pontuga oma arsti juures. Arst uuris Pontut väga kaua ja põhjalikult. Pontu südamepuudulikkus on arenenud niikaugele, et tal on neerud üles ütlemas ja kõhuõõne vesitõbi ja ta ei saa enam korralikult hingatagi. Arst ütles et me oleme olnud head peremehed, et me oleme tema heaks teinud kõik, rohkemgi, kui üks koer võib oma perekonnalt loota. Me saime aru, et me peame otsustama. Otsustasime Pontu tema väsinud ja valutavast kehast vabaks lasta. Kui me Pontuga hüvasti jätsime tõstis ta korraks pea ja ohkas sügavasti. Oli see nõusolek? Jah, nii on kõige parem. Hüvasti, armas sõber.

Ain

Kunagi koera kaotanu