Jooksuaeg— oppida või oodata?

 

            Paljud meist on suuremal või vähemal määral kokku puutunud sellise fenomeniga nagu kasside ja koerte jooksuaeg ning sellele eelneva kaasneva ja järgnevaga. Eelneb jooksuajale loomade rahutuksmuutumine ja tungiv väljakippumine koos euroremonditud uste ja seinte innuka kraapimisega. Emased kassid lasevad kuuldavale tüütavalt võikaid hääli, isased aga märgistavad uriiniga kõikvõimalikke kohti. Kaasnevad jooksuajaga kõlavad öised kassikontserdid, sihitult ringijooksvad ja liiklust häirivad koertekarjad ning suurepärane võimalus vastata küsimustetulvale, mis järgneb äpardunud katsele lapse silmi peita. Jooksuaja lõppedes jääb osa isasloomi kadunuks, teine osa aga naaseb koju haavatuna, kõhnana, mustana ja halvasti lõhnates. Samuti võivad jooksuajale järgneda soovimatud kutsika- või kassipojapesakonnad, kelle ärasokutamiseks on vaja järjest uusi tuttavaid muretseda, järjekordne põlvkond hulkuvaid loomi või paremal juhul antakse loomakesele võimalus turuvärava saginas kogemata kellelegi silma jääda. Noorte neljajalgsete ilmakodanike saatus pole õnneks alati nii karm, sest küllaldaselt on ka neid pesakondi, kelle ilmaletulek on planeeritud ning uued omanikudki aegsasti valmis vaadatud. Kõrget hinda maksvate tõupuhaste kassi-ja koeratõugude poegi- kutsikaid võiks ju lausa rohkemgi sündida. Kindlasti on ka üks raskemaid probleeme inimese jaoks, kes on otsustanud oma perekonda kassi või koera soetada see, kas võtta emane või isane loom. Emaseid loomi hinnatakse reeglina nende leebema iseloomu poolest, ka on nad väiksemat kasvu ja tõenäoliselt söövad vähem. Emased pidid olema paremad koduhoidjad ega lähe niisama kergelt hulkuma. Emased kassid olevat paremad hiirepüüdjad kui isased jpm. Sageli aga võetakse ikkagi isane loom just selle pärast, et kas siis teadmiste vähesuse või ka ettenägelikkuse pärast vältida seda “poegade probleemi”. Kuna see on aga inimeste probleem, mitte loomade oma, on inimesed ka välja pakkunud sellele mitmeid lahendusvariante. Nendest on abi nii neile, kes tahaksid emast looma pidada, kuid ei söanda seda teha jooksuaja ja poegade saamise kartuses, kui ka neile, kes siiski emaslooma võtavad(saagu mis saab).

Steriliseerimine emas- ja kastreerimine isasloomade puhul on üks loomaomaniku kindlamaid võimalusi selliste probleemide vältimiseks ja seda nüüd lähemalt vaat- lema hakkamegi. Samas aga vajab inimene kahtlemata loomaarsti abi ja nõuannet nii kaaluka otsuse langetamisel ning plusside ja miinuste vaagimisel. Ilmselt hirmutab juba  sõna “operatsioon” paljusid  loomaomanikke, kuna see on protsess mida nad ei suuda kontrollida ega mõjutada. Siin on muidugi suur töö loomaarstil ära teha, kes selgitab lõikuse olemust, kulgu, meetodeid ja vahendeid ning võimalike riskide maandamiseks kasutatavaid meetmeid. Olge muidugi ka ise varmad kõike küsima ja endale üksipulgi ära seletada laskma.

Levinud on ka arvamine, et inimene looduse loomingule vahele segada ei tohiks. Kuid teisest küljest, olles teinud kassid-koerad aegade arenedes oma ühiskonna liikmeteks ja surunud nad meile sobivatesse raamidesse mis paljuski sootuks erinevad looduse seadustest (näiteks kass on muutunud röövloomast sajakroonise singi mangujaks ning plastmasskasti pissijaks) ei saa me kuidagi jätta sellist olulist tegurit nagu populatsiooni kontrollimine oma vastutuse alt välja. Vastasel juhul on meie vastutus poolik ja me ei suuda tagada juhuse tahtel sündivatele järglastele nende viit põhilist vabadust, milledeks on :

  1. Vabadus mitte kannatada nälja ega alatoitluse all
  2. Vabadus mitte kogeda halba elukeskkonda
  3. Vabadus mitte kogeda valu, haigusi ja vigastusi
  4. Vabadus loomulikult käituda
  5. Vabadus mitte tunda hirmu ja stressi

 

Sellest lähtuvalt on ka maailma loomakaitseorganisatsioonid seda meelt, et läbimõeldud steriliseerimine ja kastreerimine on  populatsiooni kontrollimise ja vastutustundliku lemmikloomapidamise üks olulisi komponente.

Oluline on ka see aspekt, et seoses 2000. aastast kehtima hakanud loomakaitse- seadusega on lemmikloomade hukkamine veterinaarne tegevus ja ei tohi loomale põhjustada valu ega kannatusi. Seega on soovimatute ja uut omanikku mitte leidnud kassipoegade ja koerakutsikate uputamine nii südametunnistuse kui seadusevastane.

            Peamised näidustused isasloomade kastreerimise kasuks otsustamisel on loomulikult populatsiooni kontrollimine aga ka kalduvus agressiivsusele, kalduvus territooriumi märgistamisele ja kalduvus ringihulkumisele.

            Emasloomade steriliseerimise peamine näidustus on samuti soovimatute järglaste  ning innaajaga seotud probleemide vältimine aga ka  mädase emakapõletiku ärahoidmine ja halvaloomuliste udarakasvajate riski vähendamine.

            Kui on olemas näidustused, küsite te kindlasti, et kas on olemas ka vastunäidustusi? On ikka. 1.Kuna steriliseerimine ja kastreerimine on lõikused siis pole just kerge see mõte ,et minu loom läheb opile, kohe omaks võtta. Siinkohal vajab omanik kindlasti nõustamist ja variantide vaagimist koos arstiga. 2. On olemas ka narkoosi-ja lõikusrisk ja iga loomakliiniku püha kohus on viia need riskid minimaalseks kuni olematuks. See eeldab seda, et ükski arst ei tee endale mingeid järeleandmisi kvaliteetsete narkoosivahendite soetamisel ja kasutamisel ning et opereerida saab ainult põhjalikult uuritud ja kliiniliselt täiesti tervet looma.

3. võimalus, et kastreeritud-steriliseeritud loom muutub ülekaaluliseks või suureneb risk haigestuda mõnda kuseteede haigusse on hõlpsasti välditav õigeid toitmis- ja pidamistingimusi järgides. Millised need on sellest räägib teile lähemalt juba loomaarst.

            Millal oleks kõige õigem aeg otsustada? Millal on loom selliseks lõikuseks valmis? Kas peab esimese jooksuaja ära ootama? Kas emasloom peaks enne steriliseerimist kindlasti ühe pesakonnaga maha saama? Need on vaid mõned väljatoodud küsimused loomaomanike huulil, mis aastast aastasse korduvad ning näitavad vaid seda, et teema on delikaatne, puudub kindel ja üheselt mõistetav arusaamine ning hüva nõu ja professionaalne selgitustöö selles vallas on hädavajalik.

Aga nüüd küsimustest järjekorras. Kõige õigem aeg otsustada selle üle, kas ma soovin oma lemmikloomalt järglasi saada, oleks juba siis kui me looma võtame. Vanusepiirangut sellise lõikuse puhul pole. Mõned erandid muidugi – kui loom on alatoidetud, tal on kasvupeetus või  pole ta  kliiniliselt terve. Vastavasisuliste uuringute tulemusena pole täheldatud mingeid erinevusi 7 nädala, 7 kuu, ja 7 aasta vanuselt opereeritud loomade vahel. Kuna 7 nädalane loomalaps on ikka veel päris väike, oleks mõistlik jagada ealine ja ka füsioloogiline kriteerium laias laastus kaheks – enne ja pärast suguküpsuse saavutamist. Tuletame siinkohal meelde, et sõltuvalt tõust ja ka pidamistingimustest saabub suguküpsus ehk siis võime saada järglasi järgnevalt:

-         emane kass – 6-21 kuuselt

-         emane koer – 6-24 kuuselt

-         isane kass   – 7-10 kuuselt

-         isane koer   – 6-12 kuuselt

Kui loomaomanik on täiesti kindel et ta ei soovi oma loomalt järglasi ega taluda ka jooksuajaga kaasnevaid probleeme, soovitan steriliseerimist-kastreerimist enne suguküpsuse saabumist. Eriti oluline on see isaste kasside puhul. Neil võib territooriumi märgistamine ehk niinimetatud sirtsutamine muutuda harjumuslikuks ning hilisem kastreerimine ei pruugi seda probleemi lahendada. Samuti on visalt vastu pidanud üldrahvalik müüt, et ühed pojad peaks emasloom ikka saama. Mingit meditsiinilist põhjendust sellele pole. Küll aga vähendab varajane steriliseerimine oluliselt halvaloomuliste piimanäärmekasvajate riski looma hilisemal eluperioodil.

            Selle loo mõte ei ole sugugi selles, et tooge kõik oma loomad arsti juurde lõikuspeole vaid hoopis selles, et hoolitsedes ja vastutades oma neljajalgsete sõprade hea käekäigu eest oleme me ikka TÄIESTI kindlad, et minu kutsu või kiisu pojad saavad endale sama hea perekonna  kui meie oma. Kui saavad, on minu süda rahulik ja skalpell jääb karpi.

Ain Erkmaa

loomaarst