Paljud meist on suuremal või vähemal määral kokku puutunud sellise fenomeniga nagu kasside ja koerte jooksuaeg ning sellele eelneva kaasneva ja järgnevaga. Eelneb jooksuajale loomade rahutuksmuutumine ja tungiv väljakippumine koos euroremonditud uste ja seinte innuka kraapimisega. Emased kassid lasevad kuuldavale tüütavalt võikaid hääli, isased aga märgistavad uriiniga kõikvõimalikke kohti. Kaasnevad jooksuajaga kõlavad öised kassikontserdid, sihitult ringijooksvad ja liiklust häirivad koertekarjad ning suurepärane võimalus vastata küsimustetulvale, mis järgneb äpardunud katsele lapse silmi peita. Jooksuaja lõppedes jääb osa isasloomi kadunuks, teine osa aga naaseb koju haavatuna, kõhnana, mustana ja halvasti lõhnates. Samuti võivad jooksuajale järgneda soovimatud kutsika- või kassipojapesakonnad, kelle ärasokutamiseks on vaja järjest uusi tuttavaid muretseda, järjekordne põlvkond hulkuvaid loomi või paremal juhul antakse loomakesele võimalus turuvärava saginas kogemata kellelegi silma jääda. Noorte neljajalgsete ilmakodanike saatus pole õnneks alati nii karm, sest küllaldaselt on ka neid pesakondi, kelle ilmaletulek on planeeritud ning uued omanikudki aegsasti valmis vaadatud. Kõrget hinda maksvate tõupuhaste kassi-ja koeratõugude poegi- kutsikaid võiks ju lausa rohkemgi sündida. Kindlasti on ka üks raskemaid probleeme inimese jaoks, kes on otsustanud oma perekonda kassi või koera soetada see, kas võtta emane või isane loom. Emaseid loomi hinnatakse reeglina nende leebema iseloomu poolest, ka on nad väiksemat kasvu ja tõenäoliselt söövad vähem. Emased pidid olema paremad koduhoidjad ega lähe niisama kergelt hulkuma. Emased kassid olevat paremad hiirepüüdjad kui isased jpm. Sageli aga võetakse ikkagi isane loom just selle pärast, et kas siis teadmiste vähesuse või ka ettenägelikkuse pärast vältida seda “poegade probleemi”. Kuna see on aga inimeste probleem, mitte loomade oma, on inimesed ka välja pakkunud sellele mitmeid lahendusvariante. Nendest on abi nii neile, kes tahaksid emast looma pidada, kuid ei söanda seda teha jooksuaja ja poegade saamise kartuses, kui ka neile, kes siiski emaslooma võtavad(saagu mis saab).

Steriliseerimine emas- ja kastreerimine isasloomade puhul on üks loomaomaniku kindlamaid võimalusi selliste probleemide vältimiseks ja seda nüüd lähemalt vaat- lema hakkamegi. Samas aga vajab inimene kahtlemata loomaarsti abi ja nõuannet nii kaaluka otsuse langetamisel ning plusside ja miinuste vaagimisel. Ilmselt hirmutab juba  sõna “operatsioon” paljusid  loomaomanikke, kuna see on protsess mida nad ei suuda kontrollida ega mõjutada. Siin on muidugi suur töö loomaarstil ära teha, kes selgitab lõikuse olemust, kulgu, meetodeid ja vahendeid ning võimalike riskide maandamiseks kasutatavaid meetmeid. Olge muidugi ka ise varmad kõike küsima ja endale üksipulgi ära seletada laskma.

Levinud on ka arvamine, et inimene looduse loomingule vahele segada ei tohiks. Kuid teisest küljest, olles teinud kassid-koerad aegade arenedes oma ühiskonna liikmeteks ja surunud nad meile sobivatesse raamidesse mis paljuski sootuks erinevad looduse seadustest (näiteks kass on muutunud röövloomast sajakroonise singi mangujaks ning plastmasskasti pissijaks) ei saa me kuidagi jätta sellist olulist tegurit nagu populatsiooni kontrollimine oma vastutuse alt välja. Vastasel juhul on meie vastutus poolik ja me ei suuda tagada juhuse tahtel sündivatele järglastele nende viit põhilist vabadust, milledeks on :

1. Vabadus mitte kannatada nälja ega alatoitluse all
2. Vabadus mitte kogeda halba elukeskkonda
3. Vabadus mitte kogeda valu, haigusi ja vigastusi
4. Vabadus loomulikult käituda
5. Vabadus mitte tunda hirmu ja stressi

Sellest lähtuvalt on ka maailma loomakaitseorganisatsioonid seda meelt, et läbimõeldud steriliseerimine ja kastreerimine on  populatsiooni kontrollimise ja vastutustundliku lemmikloomapidamise üks olulisi komponente.

Oluline on ka see aspekt, et seoses 2000. aastast kehtima hakanud loomakaitse- seadusega on lemmikloomade hukkamine veterinaarne tegevus ja ei tohi loomale põhjustada valu ega kannatusi. Seega on soovimatute ja uut omanikku mitte leidnud kassipoegade ja koerakutsikate uputamine nii südametunnistuse kui seadusevastane.

            Peamised näidustused isasloomade kastreerimise kasuks otsustamisel on loomulikult populatsiooni kontrollimine aga ka kalduvus agressiivsusele, kalduvus territooriumi märgistamisele ja kalduvus ringihulkumisele.

            Emasloomade steriliseerimise peamine näidustus on samuti soovimatute järglaste  ning innaajaga seotud probleemide vältimine aga ka  mädase emakapõletiku ärahoidmine ja halvaloomuliste udarakasvajate riski vähendamine.

            Kui on olemas näidustused, küsite te kindlasti, et kas on olemas ka vastunäidustusi? On ikka. 1.Kuna steriliseerimine ja kastreerimine on lõikused siis pole just kerge see mõte ,et minu loom läheb opile, kohe omaks võtta. Siinkohal vajab omanik kindlasti nõustamist ja variantide vaagimist koos arstiga. 2. On olemas ka narkoosi-ja lõikusrisk ja iga loomakliiniku püha kohus on viia need riskid minimaalseks kuni olematuks. See eeldab seda, et ükski arst ei tee endale mingeid järeleandmisi kvaliteetsete narkoosivahendite soetamisel ja kasutamisel ning et opereerida saab ainult põhjalikult uuritud ja kliiniliselt täiesti tervet looma.

3. võimalus, et kastreeritud-steriliseeritud loom muutub ülekaaluliseks või suureneb risk haigestuda mõnda kuseteede haigusse on hõlpsasti välditav õigeid toitmis- ja pidamistingimusi järgides. Millised need on sellest räägib teile lähemalt juba loomaarst.

            Millal oleks kõige õigem aeg otsustada? Millal on loom selliseks lõikuseks valmis? Kas peab esimese jooksuaja ära ootama? Kas emasloom peaks enne steriliseerimist kindlasti ühe pesakonnaga maha saama? Need on vaid mõned väljatoodud küsimused loomaomanike huulil, mis aastast aastasse korduvad ning näitavad vaid seda, et teema on delikaatne, puudub kindel ja üheselt mõistetav arusaamine ning hüva nõu ja professionaalne selgitustöö selles vallas on hädavajalik.

Aga nüüd küsimustest järjekorras. Kõige õigem aeg otsustada selle üle, kas ma soovin oma lemmikloomalt järglasi saada, oleks juba siis kui me looma võtame. Vanusepiirangut sellise lõikuse puhul pole. Mõned erandid muidugi – kui loom on alatoidetud, tal on kasvupeetus või  pole ta  kliiniliselt terve. Vastavasisuliste uuringute tulemusena pole täheldatud mingeid erinevusi 7 nädala, 7 kuu, ja 7 aasta vanuselt opereeritud loomade vahel. Kuna 7 nädalane loomalaps on ikka veel päris väike, oleks mõistlik jagada ealine ja ka füsioloogiline kriteerium laias laastus kaheks – enne ja pärast suguküpsuse saavutamist. Tuletame siinkohal meelde, et sõltuvalt tõust ja ka pidamistingimustest saabub suguküpsus ehk siis võime saada järglasi järgnevalt:

-         emane kass – 6-21 kuuselt

-         emane koer – 6-24 kuuselt

-         isane kass   – 7-10 kuuselt

-         isane koer   – 6-12 kuuselt

Kui loomaomanik on täiesti kindel et ta ei soovi oma loomalt järglasi ega taluda ka jooksuajaga kaasnevaid probleeme, soovitan steriliseerimist-kastreerimist enne suguküpsuse saabumist. Eriti oluline on see isaste kasside puhul. Neil võib territooriumi märgistamine ehk niinimetatud sirtsutamine muutuda harjumuslikuks ning hilisem kastreerimine ei pruugi seda probleemi lahendada. Samuti on visalt vastu pidanud üldrahvalik müüt, et ühed pojad peaks emasloom ikka saama. Mingit meditsiinilist põhjendust sellele pole. Küll aga vähendab varajane steriliseerimine oluliselt halvaloomuliste piimanäärmekasvajate riski looma hilisemal eluperioodil.

            Selle loo mõte ei ole sugugi selles, et tooge kõik oma loomad arsti juurde lõikuspeole vaid hoopis selles, et hoolitsedes ja vastutades oma neljajalgsete sõprade hea käekäigu eest oleme me ikka TÄIESTI kindlad, et minu kutsu või kiisu pojad saavad endale sama hea perekonna  kui meie oma. Kui saavad, on minu süda rahulik ja skalpell jääb karpi.

Ain Erkmaa

loomaarst

Esimesena otsustatakse tavaliselt see, kas puhkus veedetakse kodus või kodunt väljas. Kodus puhates ei tohiks lemmiklooma jaoks midagi muutuda, välja arvatud ehk see, et pererahvas on rohkem kodus. Asjaolu, mis lemmikloomadele üldiselt väga meeldib, sest see tähendab ju seda, et nendega tegeletakse rohkem ja elu on kohe poole huvitavam.

Kodust eemal puhata on väga erinevaid võimalusi. Kas on selleks maakodu, suvila, pikk reis võõrale maale või ringreis ümber Eesti. Kõige tähtsam otsus siin on see, kas loom(ad) võetakse reisile kaasa või mitte. Kõigepealt sellest, millised on võimalused looma mitte kaasa võtta.

Kui tegemist on lühiajalise kodust eemal viibimisega, on ka probleeme vähem. Kassi võib täiesti edukalt paariks-kolmeks päevaks üksi koju jätta, varustades teda eelnevalt piisava joogivee, mitterikneva toiduga (kuivtoiduga) ja soovitavalt ka mänguasjadega, et kass puhtast igavusest pahandust tegema ei hakkaks. Kassiga maksab enne kodust ära minekut ka väike jutuajamine maha pidada. Looma intelligentsust ei tasu kunagi alahinnata ning temaga piisavalt suheldes võib saavutada uskumatult häid tulemusi ning kord koju tagasi naastes ootab teid ees rahulik loom, korras kodu ja iseenda hingerahu. Kui kodunt eemalviibimine tõotab tulla pikem, kui paar-kolm päeva, ei soovita kassi siiski üksi koju jätta, sest loom, kes on inimestega harjunud, ei ole valmis selliseks katsumuseks. Kass võib muutuda depressiivseks, loobuda söögist ja protesti märgiks ka korterit rüüstata. Kas on mõtet oma looma niimoodi proovile panna?

Koeraga on lugu veel keerulisem, sest koer vajab lisaks söögile-joogile ja mänguasjadele ka igapäevaseid jalutuskäike ja õues pissitamist, mis välistab koheselt koera üksinda koju jätmise rohkem kui pooleks päevaks.

Sellise olukorra lahendamiseks on järgmised võimalused: kas jätta loom tuttavate hoole alla (kes käiks teda aeg-ajalt vaatamas, temaga suhtlemas, söötmas-jootmas, pissitamas ja mängimas), viia ta kellegi juurde hooldada või anda hoopistükkis professionaalide hoole alla ja viia loom lemmikloomade hotelli. Esimese võimaluse kahjuks räägib tõik, et sellist inimest, kes käiks teie looma niimoodi hooldamas, on ilmselt küllalt raske leida ning pealegi peab selle inimese ja teie looma vaheline positiivne läbisaamine olema garanteeritud. Kui see kõik õnnestub, on väga hästi. Teise võimaluse puhul tekib oht, et looma käitumine võib võõral territooriumil ja võõraste inimeste hulgas muutuda ettearvamatuks. Kui kass käitub võõral territooriumil eelkõige alalhoidlikult, siis koer võib võtta koha nii omaks, et seda kaitsma asudes rünnata ka sealseid elanikke. Kolmas variant — lemmikloomade hotell — on ilmselt kõige mugavam, kuid ka siin on omad aga-d. Nimelt ei tohi hotelli antav loom olla mitte mingil juhul agressiivne. Ta peab laskma hotelli töötajatel endaga tegeleda ja väljas jalutada. Looma hotelli toomise juures on üks negatiivne võimalus: kui alguses on kõik hästi ja loom lubab endaga ilusasti toimetada, siis võib ta mõne aja möödudes muutuda agressiivseks ja asuda kaitsma oma puuri, kus ta viibib. Et sellist võimalust vältida, on soovitav koer tuua pisut varem hotelli, mitte kohe ärasõidupäeval, et näha kuidas ja kas ta nende oludega kohaneb. Seega, tuleb alati varuks hoida alternatiiv juhuks, kui looma ei saa hotelli jätta. Positiivsetest näidetest niipalju, et kass talub hotellielu üldjuhul hästi ja ka enamus koeri saavad hotelliinimestega suurteks sõpradeks. Ja mis kõige tähtsam: loom ei pea taluma reisimist, suurtes kogustes võõraid inimesi, loomi, lõhnu ja kõike muud, mille läbi elamiseks ja tunnetamiseks kulub ilmselt väga palju energiat ning puhkuse lõpuks võib loom olla kurnatum, kui enne puhkuse algust. Tuues looma hotelli, peab ta olema terve ja vaktsineeritud. Kaasa võib panna looma enda söögikausid, magamisaseme, mänguasju ja kassidel ka tualetikasti. Koduste asjade ja lõhnade keskel kohaneb loom paremini.

Kui te olete aga otsustanud, et pere lemmikloom(ad) võetakse puhkusereisile kaasa, oleks sobilik veel üks kord järele mõelda, et kas teie loomakesele on ikka kõige parem kuskil lennuki pagasiruumis üksinda puuris kükitada, rongis loksuda, merehaigust põdeda või palavas autos lõõtsutada . Kui te olete siiski otsustanud, et teie looma reisile kaasa võtmine on õigustatud ja mõjub talle paremini kui perest eemalolek, tuleb see käik väga hoolikalt läbi mõelda ja vajalikud ettevalmistused ära teha. Enne reisi tuleks loomal ära teha kirbu-ja puugitõrje, anda ussirohtu, kontrollida, kas loom on vaktsineeritud ja kas vaktsineerimine veel kehtib. Selleks tuleb nõu pidada loomaarstiga, sest kui reisi ajal saab loomal vaktsineerimise tähtaeg täis, on soovitav kordusvaktsineerimine siiski enne reisi ära teha. Loomad vajavad reisiks ka erivarustust: kassidele ja koertele on olemas spetsiaalsed transpordipuurid, kus on olemas koht ka toidu ja joogivee jaoks. Kaasa ei soovita võtta sellist toitu, mis on loomale uus, sest toiduvahetus võib põhjustada seedehäireid. Reisile sobib kuivtoit, sest see ei rikne ja on kergem kanda. Vesi on kõige tähtsam ja peab kindlasti reisil kaasas olema. 

Kui reis kulgeb piiri taha, siis tuleb enne järele uurida, kas sellese riiki, kuhu sõidetakse, saab üldse loomi kaasa võtta ja millistel tingimustel. Vastasel juhul võib teid ees oodata hulk ootamatusi, nagu näiteks pikaajaline karantiin, kuhu osades riikides loomad pärast piiriületust pannakse jne., jne. Ja kui juhtub, et vaktsineerimise tähtaeg saab täis välisriigis viibides, tuleb teil loom seal vaktsineerida (mis on kindlasti tunduvalt kulukam), sest muidu ei saa te oma looma üle piiri tagasi tuua. Piiriületusreeglid loomadele on riigiti erinevad ja enne vastavasse piirkonda sõitmist tuleb need omale selgeks teha. Üldjuhul vajab lemmikloom piiri ületamiseks reisidokumenti ehk niinimetatud europassi,  kus on kirjas ka vaktsineerimised (mis on tehtud loomaarsti poolt ja tema poolt kinnitatud). PS! Loomakliinikust antav vaktsineerimistunnistus ei ole pass.  Selleks, et tõestada europassi kuuluvust konkreetsele loomale,( ja et talle europassi üldse vormistada saaks) peab loom olema nõuetekohaselt märgistatud (kas tätoveeritud, või on paigaldatud mikrokiip). Aga nagu eelpool öeldud, on igasse riiki reisiks omad nõuded ja need tuleb omale enne reisi selgeks teha. Info saamisel saab kindlasti aidata teie loomaarst, kes vajadusel oskab teile ka öelda, kust saab lisainfot.  

Reisile minnes varustage ennast kindlasti oma loomaarsti telefoninumbriga ja uude kohta jõudes tehke kindlaks lähima loomaarsti asukoht ja tema telefoninumber. Elu on näidanud, et kodust eemal oles tikub juhtuma igasuguseid ootamatuid asju ja võõras keskkonnas on ka loomaomanik pisut rohkem ähmi täis kui muidu, mistõttu on täiesti normaalne, et kui teile tundub, et loomaga ei ole kõik korras, või tuleb ette konkreetne haigus- või õnnetusjuhtum, helistage kiiresti loomaarstile ja küsige abi ning nõu. Seda saate teha aga eeldusel, et teil on vajalikud numbrid olemas, nii et, kui on vähegi võimalik, olge ettenägelikud.

Veekogude lähistel puhata on teadagi kõige mõnusam. Nii arvavad inimesed ja ka osad koerad. Kõik nii ei arva ja see tähendab seda, et kui koer vette minna ei soovi, siis teda sundida selleks ei tohi. Selle küsimuses tuleb arvestada täielikult oma looma seisukohaga. Ju on tal vee pelgamiseks omad põhjused. Kui on aga tegu tõelise “veeloomaga”, siis ühiskonna heaolu huvides maksab alati enne looma vette laskmist olla kindel selles, ega tegu ei ole kohaga kus loomad ujuda ei tohi, või on see erarand jne., jne. Vastasel juhul jääb ujumine selles kohas ära, muidu tuleb pahandus suur ja kes seda puhkuse ajal üle elada soovib. Kui looma ujutamine on lubatud ja kõik nagu korras, ei tohi siiski lasta loomal rannas omaette toimetada, sest mõelge ise, kui palju lapsi ja palle ja kõik liiguvad küllaltki kiiresti. Milline ahvatlus mõnele sellisele oma hambad lihtsalt lõbu pärast sisse lüüa. Koer ei ole süüdi, kui talle selliseid ahvatlusi lausa kätte tuuakse, sest tema võtab elust maksimumi ja pahaks panna talle seda ei saa. Looma omaniku kohustus on säästa teisi puhkajaid asjatust tülist.

Võrreldes inimestega on koera ujumas käimisega palju rohkem muret ja hoolt. Nii tuleb näiteks pika ja paksu karvaga koerad pärast ujumas käimist korralikult ära kuivatada ja kammida, sest niiske karva alla võib väga kergesti tekkida märg nahapõletik “hot spot”(“kuum laik”), mis on suvel väga levinud, kiire kuluga, valulik ja kiiret ravi nõudev nahahaigus. Haiguse kulg on niivõrd kiire, et põletik levib naha pinnal edasi tundide ja minutitega. Kuna tavaliselt tekib see põletik algselt karvade alla, ei märgatagi seda enne, kui olukord on äärmiselt tõsine ja põletikust on haaratud juba väga suur ala naha pinnast. Põletikuline nahk on punetav, leemendav ja väga valus. Haigus vajab kiiret arstiabi ja kohest ravi. Ka tuleb pärast ujumist üle kontrollida ja vajadusel kuivatavate kõrvapuhastusvahenditega puhastada koera kõrvad, sest erilise kuulmekäigu ehituse tõttu võib kõrvas tekkida muidu põletik.

Maakodusse puhkama minnes peab teie lemmikloom arvestama, et juhul kui seal on teisi loomi, tuleb tal läbi teha võimuvõitlus ja kohanemine vastavalt selle tulemustele. Kuna kogu see protsess on ettearvamatu, jääb üle vaid loota teie kogemustele ja oskustele oma loomaga suhelda.

Kui suvine puhkusereis kulgeb autoga, on oluline testida eelnevalt looma sõidutaluvust. Mõnele loomale tundub selline ratastel liikumine suure lõbuna, aga teine jällegi ei oska sellest midagi ebameeldivamat ette kujutada. Kui loom autosõitu ei talu, ei ole mõtet teda selleks ka sundida, sest vaevalt ta sellega lihtsalt ära harjub.

Tihtipeale on loomaomanikel tavaks jätta reisil oma loomad vahepeal üksinda autosse, sest neid ei saa ju igale poole kaasa võtta. Mitte mingil juhul ei tohi jätta autot päikese kätte, kui seal sees on loom, sest see ettevaatamatu käik võib loomale maksta elu. Päikese käes olevas autos tõuseb temperatuur katastroofilise kiirusega väga kõrgeks ning looma organism ei pea sellisele katsumusele lihtsalt vastu. 

Tänases pika jutus oli juttu küll koerte ja kasside “suvitamisest” kuid juba järgmises numbris jagame näpunäiteid lindude, kalade ja väikenäriliste suvepuhkusest. Soovin kõigile, nii teile kui teie lemmikloomadele, ilusat suve ning hoidke oma loomaarsti telefoninumber alati nähtaval.

Loomaarst Liina Laaneoja

   Millised on siis meie võimalused selliste lemmikute omanikena puhata ise ja säästa samas ka oma väikseid sõpru?

   Kodus puhates on olukord enamvähem under kontroll. Hommikul kodunt kohvikusse ja loomaaeda lahkudes talitate oma karvased, sulelised ja soomuselised korralikult ära ja õhtul naastes koristate tekitatud segaduse. Kuna puurilinnud ja väikenärilised on üpris kiire ainevahetusega, tuleb jälgida seda, et päevaks jäetav toidukogus oleks piisav, kuid samas selline, et ei rikneks ega põhjustaks seeläbi probleeme. Suvel kuuma ajaga sobivad lindudele ja närilistele kõige rohkem kuivtoidu- ja seemnesegud. Korralikult pestud ja kvaliteetset rohelist kraami jätta palava päevaga neile üsna vähe ette, sest kiiresti närtsides läheb see lihtsalt raisku. Kindlasti peab aga jätma piisavalt värsket puhast joogivett. Samuti tuleks silmas pidada seda, et teie äraolekul ei jääks puur pikakas ajaks otsesesse päikesevalgusesse. See võib põhjustada looma või ka linnu kiiret ülekuumenemist, sest tänu kiirele ainevahetusele on nende kehatemperatuur tunduvalt kõrgem kui inimesel. Näiteks lindudel in see 40 kraadi Celsiuse järgi ja enamgi, närilistel 37 – 39 kraadi. Ka võib jätta värske õhu pärast mõne akna irvakile, kuid samas tuleks vältida kindlasti tuuletõmbuse teket, sest puuriloomad seda ei talu.

   Akvaariumikaladega on asi pisut lihtsam, sest neid toidetakse reeglina kord päevas ning on võimalik muretseda ja paigaldada ka aegreleega toitja, mis lubab omanikul isegi mitu päeva kodunt eemal viibida. Päevane toidukogus peaks olema nii optimaalne, et kalad selle ära jõuavad süüa, üleliigne põhja sadenev toit võib hõlpsasti roiskuma minna ja akvaariumi ökosüsteemi ära rikkuda. Kuna akvaariumite automaatsöötjad, vee aereerijad ning vee temperatuuri hoidjad on tavaliselt juhtmega seina sees, peate lootma heale õnnele ja Eesti Energiale.

   Kui teil on olemas suvila või maakodu ja see ei asu just horisondi taga, tuleb kõne alla ka variant, et te võtate oma pisilemmiku sinna kaasa. Kindlasti tuleks neid viia sama puuriga, milles nad kogu aeg elavad, et vähendada niigi tekkivat reisistressi. Kindlasti on väga riskantne ja ebamugav selliste sõbrakestega reisida rongi või bussiga, sest tihtilugu on see endalegi paras katsumus. Oma autoga sõites tuleks puurile leida selline koht, kus kõige vähem raputab ja aknast tuul otse peale ei puhu. Kuna autos on aga eriti päikesepaistelise ilmaga ülekuumenemise oht väga suur, tuleks ikkagi autosalongi piisavalt ventileerida. Otstarbekas on linnu- või loomapuur katta õhukese õhkuläbilaskva riidega, et kaitsta puuris viibijat päikese, tuuletõmbuse ja harjumatu ümbruse eest. Suvilasse või maakoju jõudes peate otsima puurile kohe majas kindla koha, võimalikult sarnane põhiasukohale päriskodus ja jälgima ka samu tingimusi nagu: asukoht akendest kaugemal, et tuuletõmbus ja otsene päikesevalgus liiga ei teeks, mitte uste lähedusse, et ära hoida asjatut ehmatamist ja südamera- bandumist seeläbi , mitte puure põrandale ega magamistubadesse asetada, sest osa närilisi on öise eluviisiga ja linnud jälle päikesega koos tõusjad,selline kodukord võib rikkuda teie puhkuse. Ka ei ole soovitav looma või lindu kohe reisilt tulles õue vabasse loodusesse jätta, vaid lasta rahulikumas tubases miljöös neil paar päeva kohaneda. Samuti veenduge juba enne sõitma hakkamist, et kõik looma või linnu pidamiseks vajalik atribuutika ja toidusegud said kaasa võetud. Kui reis on pikem kui tund aega, võtke igaks juhuks kaasa ka piserduspudel veega, et vajadusel oma lemmikut jahutada. Sõidu ajal piiluge aegajalt ride alla veendumaks, et kõik on korras.

   Kui te otsustate puhkuse veeta kaugemal ja kodunt kauem ära olles, tuleb teil leida oma hoolealustele hoidja, anda nad sõprade – sugulaste juurde või kasutada lemmikloomahotelli teenuseid, sest raske on ette kujutada, et te sõidate kaladega Kanaari saare peale või rotiga Riia linna kaema. Eelpoolloetletud variantidel on kõigil oma plussid ja miinused. Kui te otsustate, et lemmikud jäävad koju ja leiate kellegi, kes neid hooldamas käib, on teil ühtlasi ka potililled kastetud ja potentsiaalsed vargad näevad, et keegi elamises figureerib. Oht on aga, et asjatundmatu inimene looma või linnu agarusest üle toidab ja midagi ebasobivat annab ehk unustab oma kohustused sootuks või juhtub tema endaga midagi, võib juhtuda ka, et hoolikalt peidetud kompvekid on kadunud ja hundijalavesi ära auranud. Hoolealust hooldaja juurde viies on ta küll paremini jälgitud, kuid keskkonnavahetus võib tugeva stressi esile kutsuda. Kindlasti tuleb järelevaatajatele anda põhjalik ülevaade teile kuuluvate loomade – lindude toitumis- ja käitumisharjumustest, et vältida teadmatusest põhjustatud ebameeldivaid üllatusi. Lemmikloomade hotelli teenuseid kasutades võite küll kindel olla, et teie lemmik on korralikult hoitud, toidetud ja jälgitud, kuid see eeldab mõningaid rahalisi väljaminekuid.

   Kui keegi peaks aga mingil põhjusel tahtma reisida oma looma või linnuga teise riiki, peaks eelnevalt kindlasti kohaliku veterinaarteenistuse kaasabi kasutades välja selgitama reisisihiks oleva riigi vastavast ametkonnast seal kehtiv loomade sisseveo kord ja erinõuded. Kui loomadega riiki sisenemine on lubatud ja ei nõuta mingeid erilisi vaktsineerimisi, tuleb käia eelnevalt kliinikus arsti vastuvõtul ja kui kõik on korras, väljastatakse teile tõend sellekohta, et teie lemmik on kliiniliselt terve. Sellist tõendit võib nõuda piiri veterinaarkontroll.

   Soovin teile ja teie lemmikutele kosutavat ja probleemidevaba puhkust.

   Ahjaa. Kipkonnade omanikud. Kuna teie hoolealused magavad talveund, soovitan teile, nagu ka nendele, kellele ei meeldi soe viin. Puhake talvel.

Ain Erkmaa

Tartu Raatuse tänava Loomakliiniku loomaarst

Kui Pontu oli kuueaastane tõmbas ta ennast kuidagimoodi ketist lahti ja käis esimest korda pulmas ära. Me ei tea kas ta seal ka löögile sai aga löögi sai ta küll. Autolt ilmselt. Meile tuldi ütlema et meie Pontu lamab keset sõiduteed ja ei võta tagumisi jalgu alla. Panime ta kohe autosse ja sõitsime loomakliinikusse. Pontule tehti narkoos ja viidi röntgenisse. Arst ütles, et Pontul on reieluumurd ja näitas röntgenipilte ka. Me saime ise ka kohe aru neid pilte vaadates, et luu on katki. Issand mis nüüd saab ütles ema aga arst rahustas meid ja ütles, et selle jala teeme korda aga et murd on liigesele väga lähedal võib Pontu pisut lonkama jääda ning kuna ta pole enam noor koer võtab paranemine lihtsalt natuke rohkem aega. Pontule tehti operatsioon ning murtud luu parandati plaadiga ära ja vigasaanud jalg pandi lahasesse ka pärast, et Pontu kogemata ise jalale viga ei teeks. Pontu pääses lahasest alles kahe kuu pärast ja nagu arst arvas jäigi ta tagumist jalga lonkama.  Umbes nelja aasta pärast ,kui Pontu oli kümneaastane, panime tähele, et ta ei saa enam hästi hommikuti üles. Tavaliselt, kui me õue läksime, tuli ta meile kohe saba liputades vastu ja siis me pidime teda sügama ja natuke juttu rääkima. Nüüd aga ajas ta ennast esimeste käppade peale püsti ja juurde ei tulnud. Alguses arvasime, et vana luumurd annab ennast tunda. Siis pani keegi tähele, et Pontul on ka hääl ära ja ta köhatab aegajalt. Kuna oli varakevad, arvasime, et Pontu on külmetanud ja ema andis Pontule paratsetamooli. Paremaks sellest ei läinud ja Pontu jäi isegi veel loiumaks. Siis panime Pontu autosse ja viisime kliinikusse. Loomaarst kuulas meid ära ja ütles et paratsetamooli ei tohi loomadele anda ja meie ehmatasime koledasti selle peale et tahtsime oma loomale head teha aga tegime hoopis halba. Arst oli aga tore ja ei hakanud meiega riidlema, hoopis ütles et te tahtsite ju Pontut aidata ja tema kliinikusse toomine oli õige otsus. Pontut uuriti põhjalikult ja tehti vereproovid ja ka röntgenipildid. Selgus, et Pontu polegi külmetunud, vaid tal on südamepuudulikkus, keerulise nimega selgroohäda ja ka eesnääre on suurenenud. Need on kõik vanade koerte tüüpilised probleemid ja Pontu ju ongi vana koer. Me polnud selle peale varem mõelnudki ja me mõtlesime, et Pontu on nüüd nagu vanaisa kes on ka kerest kange ja puhib ja köhib kogu aeg. Arst seletas siis, et vanasse koerasse tuleb suhtuda mõistvalt ja kui me hakkame talle andma teistsugust toitu ja korralikult südamerohtusid ja seljarohtusid võib ta veel mitu head aastat normaalset koeraelu elada. Kliinikust saimegi spetsiaalseid eakate koerte krõbuskeid ja esimese portsu rohtusid ka. Õnneks kirjutas tohter kõik üles mismoodi Pontut nüüd toita ja pidada ja millises järjekorras ja kuipalju ja millist värvi tablette anda. Koju jõudes oligi meil kõik juba peas segamini. Nüüd, kui Pontu on juba kolmteist aastat vana, võime öelda, et ta sai oma koeraeluga päris hästi hakkama. Ainult niiskete ja külmade ilmadega tahtis ta tuppa tulla ja me lasksime ka. Käisime ka regulaarselt Pontut arsti juures näitamas ja uusi rohtusid saamas. Umbes kolm kuud tagasi hakkas ta toitu järele jätma, ei tulnud peaaegu üldse enam kuudist välja ja lamas enamuse ajast. Hästi kõhnaks jäi ta ka ja karv muutus tokerjaks. Olukord oli hästi murettekitav, sest kõik rohud, mis ta pidi saama, oksendas ta välja. Pontu silmadest oli näha, et tal on piin. Mis nüüd teha? Kuidas käituda? Kas nüüd on Pontu aeg ümber saamas? Kas me peaksime tal laskma endal surra? Aga me ei oska otsustada, me ei suuda otsustada , äkki saab teda veel päästa, me ei taha et ta piinleks, me ei taha kohe kindlasti , et ta piinleks. Nüüd oleme Pontuga oma arsti juures. Arst uuris Pontut väga kaua ja põhjalikult. Pontu südamepuudulikkus on arenenud niikaugele, et tal on neerud üles ütlemas ja kõhuõõne vesitõbi ja ta ei saa enam korralikult hingatagi. Arst ütles et me oleme olnud head peremehed, et me oleme tema heaks teinud kõik, rohkemgi, kui üks koer võib oma perekonnalt loota. Me saime aru, et me peame otsustama. Otsustasime Pontu tema väsinud ja valutavast kehast vabaks lasta. Kui me Pontuga hüvasti jätsime tõstis ta korraks pea ja ohkas sügavasti. Oli see nõusolek? Jah, nii on kõige parem. Hüvasti, armas sõber.

Ain

Kunagi koera kaotanu

Nahk on koera suurim organ-seda väidet olete kindlasti ennegi kuulnud. Mida see tähendab nii teile koeraomanikuna kui ka loomale endale? Kõigepealt tuleb meeles pidada, et koera nahk on üleni suuremal või vähemal määral kaetud karvadega. Karvad on koerale nagu riided meile, kuid kui tuleb suvi ja ilmad lähevad palavaks, ei saa nad oma kasukat kuhugi panna. Meeleheitlikult ajavad nad oma karvu maha, ent sama palju jääb neid ikkagi veel selga. Paljud koerad käivad ujumas nii tihti kui võimalik, et kuuma ilmaga vähegi jahutust saada. Suvel koguneb ka igasugust tolmu karvadesse. Palavus, niiskus ja mustus võivad aga vähendada koera naha vastupanuvõimet, kui veel looma nahk mingil põhjusel saab kriimustada, võibki käes olla nahapõletik.

Probleem on käes

Teie looma tabanud haigusel on päris mitu nime : äge märg dermatiit (ehk nahapõletik), retriiverekseem, püotraumaatiline dermatiit. Nimetus “hot spot” on küll väga ilmekas, kuid kindlasti ei ole see korrektne, sest tegemist on inglisekeelse piltliku väljendiga. Samas kirjeldab nimetus “hot spot” ehk “kuum laik” tekkinud nahamuutusi hästi. Haigestunud piirkond on tavaliselt umbes peopesasuurune, nahapinnast veidi kõrgem, tuline ja leemendav. Koer üritab haiget kohta lakkuda või hõõruda, sest see “kuum laik” sügeleb, kuid sellega ta muidugi soodustab probleemi levimist.

Kõige sagedamini esineb see haigus pea- ja kaelapiirkonnas, tihti kõrvade taga või põsel. Kui niisugune leemendav nahapõletik on aga teie looma sabajuurel, on alust arvata, et teie loomal on kirbud ja ta on nende suhtes allergiline. Tegelikult võib niisugune nahapõletik siiski esineda ükskõik missuguses kehapiirkonnas.

Kes on ohustatud

Selle haiguse puhul ei ole päris õige rääkida tõulisest eelsoodumusest, kuid teatud tüüpi koertel esineb ägedat märga dermatiiti kindlasti sagedamini kui teistel. Tihti haigestuvad näiteks bernhardiinid, landseerid, kollid ja teised pika karvaga suured koerad. Lühikarvalistest koertest esineb seda haigust kõige sagedamini rotveileritel, seda kindlasti nende koerte omapärase väga tiheda karva tõttu. Haiguse tekkimiseks soodsate tingimuste korral võivad haigestuda siiski kõik koerad sõltumata tõust või muudest omadustest. Eelkõige soodustavad nahapõletiku teket niiske ja must karv ning kirpude esinemine.

Loom on haige-mida nüüd teha

Loomaarsti esimene soovitus on loomulikult: pöörduge loomakliinikusse. Veterinaari poole tuleb minna sellepärast, et enne looma ravima asumist tuleks kõigepealt panna diagnoos. Eriti nahahaiguste puhul on paljude haiguste kliinilised tunnused väliselt suhteliselt sarnased. Loomaarst vaatab kõigepealt teie looma üle, küsib looma pesemise, parasiitide esinemise, toitumise ja mitmesuguste muude asjade kohta, mis esmapilgul ei pruugi üldse asjasse puutuda. Tavaliselt on ägeda märja dermatiidi kliinilised tunnused siiski niivõrd iseloomulikud, et laboruuringud pole vajalikud, kuid kahtluse korral võib loomaarst siiski võtta mitmesuguseid proove. Eedasi võtab loomaarst või abiline ette töö, mis muudab teie loma välimust drastiliselt – nimelt pügatakse haigestunud piirkond karvadest paljaks. Koer võib seeläbi omandada üsna naljaka väljanägemise, kuid midagi pole teha – igasugune ravi kaotab mõtte kui põletikulise ala ventilatsiooni märkimisväärselt ei parandata. Edasi puhastatakse põletikuline nahk desinfitseeriva lahusega ja kantakse peale ravim. Missuguseid ravimeid kasutada, otsustab iga loomaarst konkreetsel juhul ise.

Mida saab koeraomanik ise ära teha

Kõigepealt profülaktikast. Väga oluline on koera karva hooldus, mis muidugi sõltub looma tõust ja karvkatte omapärast. Karva ei tohiks lasta pulstuda, sest vildistunud karva all on igasugused nahaprobleemid kerged tekkima. Pesta tuleb koera nii harva kui võimalik ja nii sageli kui vajalik ning siinkohal ei saa jätta rõhutamata kui oluline on õige šampooni valik. Kuna koera nahk erineb paljuski inimese omast, on koertel olemas ka nende nahale ja karvale sobivad šampoonid. Koerašampoonide valik on väga suur ja nende hinnaskaala lai, kõige parema valiku aitab teil teha teie loomaarst. Nii pesemise kui ka ujumise järgselt peab jälgima, et looma karv ei jääks niiskeks, sest see võib olla üheks dermatiidi teket soodustavaks asjaoluks. Veel peab kindlasti rääkima kirpudest. Paljud loomaomanikud keelduvad endale tunnistamast, et ka nende hästi hoitud toakoeral võivad olla kirbud. Sageli peetakse kirpude esinemist koeral tunnistuseks loomaomaniku vähesest puhtusearmastusest kuid see ei ole õige. Kirbud ei tule looma selga mitte kodust vaid koer saab need hüppavad vereimejad tavaliselt väljast maapinnalt või teistelt loomadelt ja seejärel toob need koju. Kirpude olemasolu ei tule mitte häbeneda vaid nende vastu peab võitlema. Tihti on paljud loomad kirpude suhtes allergilised ja allergiline nahalööve soodustab kindlasti ägeda märja dermatiidi tekkimist.

Kui koer on juba haige, kuid te pole veel loomaarsti juurde jõudnud, ei tohiks siiski kaua viivitada. Leemendav, valus ja sügelev ala laieneb kiiresti ja loom võib saada isegi palaviku, äärmuslikul juhul võib koer isegi sepsise tagajärjel surra. Kindlasti ei tohi haigestunud piirkonda kinni siduda, seda isegi siis, kui koer seda pidevalt lakub, sest sellega halveneb naha ventilatsioon veelgi. Arvatavasti olete te olete kuulnud, et koera keel parandab ja et koer ise ravib oma haavad. Oleks muidugi väga tore, kui see nii ka oleks, kuid tavaliselt on lakkumisel siiski vastupidine efekt – lakkumisega hoitakse haige piirkond pidevalt niiske ja soodustatakse mikroobide levikut veelgi.

Lõpetuseks tahan öelda, et sageli on esmapilgul väga tõsise probleemi lahendus lihtne ja vastupidi. Eelkõige usaldage oma loomaarsti ja probleemide tekkimisel konsulteerige temaga, selleks ta ju ongi.

Ain Erkmaa

loomaarst

Palavad suveilmad on tulemas ja oht, et loom võib üle kuumeneda, suureneb. Eriti mõtlematu on lemmiku kinnisesse autosse jätmine. Riskirühma kuuluvad ketikoerad, kellel puudub võimalus varju minna, aga ka töö- või sportkoerad, kes peavad tegutsema kuuma päikese käes.

Koerad ja kassid ei higista naha kaudu nagu inimesed, neil toimub soojuse äraandmine lõõtsutades. Higinäärmed paiknevad neil ainult käpapadjandites ja ninapeeglil. Kuumarabandus võib kergemini tabandada loomi, kellel esineb takistusi hingamisteedes, südame- või kopsuprobleeme, ülekaalulisust. Eelsoodumusega on lühininalised tõud (nt. buldog, mops, pärsia kass).

Kuumarabanduse sümptomid:

• kehatemperatuur üle 40ºC
• tugev hingeldus
• tumepunased limaskestad
• oksendamine
• kõhulahtisus
• nõrkus, uimasus
• krambid

Raske ülekuumenemise tagajärjel veresoonte läbilaskvus suureneb, st. et vere vedelad osised imenduvad ümbritsevatesse kudedesse – tekivad tursed, samal ajal veresoonte sees tekivad trombid. Kui veri enam ei liigu jääb organism hapnikunälga. Sealt edasi tekivad juba elutähtsate organite (süda, neerud, maks) kahjustused, mis on tihti pöördumatud. Raskematel juhtudel ei ole välistatud ka kopsuturse, ajuturse, šokk. Sellised muutused on väga ohtlikud ja võivad viia looma surmani.

Esmaabi:

• loom tuleb toimetada värske õhu kätte ja jahedasse (vilusse)
• alustada looma jahutamist – selleks teha ta leige veega märjaks. Mitte kasutada jääkülma vett (liiga kiire jahutamine võib esile kutsuda šoki)
• pöörduda loomaarsti poole

Kuidas kuumarabandust vältida:

• MITTE KUNAGI ära jäta oma lemmikut üksi autosse, isegi siis kui aknad on lahti
• kuuma ilmaga teha pikemad jalutuskäigud ja treeningud hommikul vara või õhtul hilja kui on jahedam
• ketikoeral peab olema vaba juurdepääs joogiveele ja võimalus päikese eest varju minna
• samuti ei maksa loomi terveks päevaks randa kaasa võtta

             Riina Linnop

             loomaarst

Vaktsineerimise eesmärk on ära hoida organismi haigestumist peamiselt viiruslikesse aga ka bakteriaalsetesse eluohtlikesse nakkushaigustesse. Viirused on valgulise ehitusega haigustekitajad ehk antigeenid, mis organismi sattununa tungivad põhiliselt limaskestarakkudesse ning mõjutades nende DNA –d sunnivad normaalse

paljunemise asemel produtseerima uusi viirusosakesi. Et viirustega tabandunud

piirkonnas areneb põletikuline protsess, asuvad esimestena organismi kaitseks välja

vererakud leukotsüüdid, mille kaudu levib info sissetungijatest, mis edastatakse

mälurakkude kaasabil sellistele immuunsüsteemi organitele, nagu põrn ja luuüdi, kus

hakatakse kiiresti produtseerima immunoglobuliine ehk antikehi, mis liituvad

viirusosakeste ehk antigeenidega, blokeerides nende organismikahjuliku tegevuse.

Organismi immuunsus teatud haigustekitajate vastu võib välja kujuneda mitmel

moel. Kõigepealt võib immuunsus mingi nakkushaiguse vastu tekkida pärast selle

läbipõdemist. Palju tõhusam ja ka ohutum meetod organismi immuunsuse

saavutamiseks teatud haiguste vastu on vaktsineerimine, mille eesmärgiks on

surmatud või nõrgestatud haigustekitajate õiges koguses organismi viimine, mille

tagajärjel kutsutakse esile immuunvastus ilma kliinilise haigestumiseta.

Eriti vastuvõtlikud nakkushaigustele on koerad ja kassid oma esimesel

eluaastal. Kuni kaheksanda elunädalani kaitseb kutsikat või kassipoega emapiimaga

saadud immuunsus nende haiguste eest, mille vastu nende ema oli vaktsineeritud.

Kuna marutaud on kõigi püsisoojaste, sealhulgas ka inimese äge neuroloogiline

viirushaigus, mis on praktiliselt ravimatu ning surmaga lõppev, on lemmikloomade

marutaudi vastu vaktsineerimine kohustuslik. Kaitsesüstimised teiste mainitud

nakkushaiguste vastu on aga vabatahtlikud, kuid hädavajalikud teie looma ellujäämise huvides.

MIDA TEHA ENNE VAKTSINEERIMIST

Et kaitsesüstimine annaks soovitud tulemusi, peame järgima veel mõningaid reegleid. Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid kasse ja koeri ning seepärast peab alati sellele eelnema looma tervisekontroll. Samuti peab kaks nädalat enne igat vaktsineerimist andma oma lemmikule ussirohtu, sest kui loomal esinevad sooleparasiidid või kui tal on mingi tervisehäire, on organism võitlusega niivõrd hõivatud, et immuunvastus kujuneb välja puudulikult ning on looma kaitsmiseks nakkushaiguste eest ebapiisav.

MIS TOIMUB PÄRAST VAKTSINEERIMIST

Kutsikat või kassipoega ostes – müües on heaks tavaks ja loomakese enda seisukohast suureks plussiks, kui esimene vaktsineerimine viiakse läbi juba pesakonnas enne, kui nad endale uue kodu ja peremehe saavad. Esimesed väljaskäigud peale esimest vaktsineerimist olgu ilusa tuulevaikse ilmaga, lühikesed ning ei mingeid kontakte teiste loomadega, sest täielik kaitse ohtlike nakkushaiguste vastu tekib alles pärast kordusvaktsineerimisi.

Vaktsineerima peab kindlasti ka tubaseid kasse ja koeri, keda peetakse ainult oma

aias, sest loomaomanikud võivad pahaaimamatult haigustekitajad ise jalanõude ja

välisriietega koju kanda. Loomulikult on kõige tõenäolisem oht nakatuda haige või

haiguskandja loomaga otseses kontaktis olles, kuid kuna nakatunud loomad levitavad nakkust sülje, hingamisteede- ja silmanõre, väljaheidete ja uriiniga ning et

haigustekitajaid palja silmaga ei näe, võibki teid koju saabudes nuusutama tormav

vaktsineerimata lemmikloom nakatuda.

MIKS PEAB LOOMA VAKTSINEERIMA LOOMAARST

Oma töös puutume aeg –ajalt kokku ka juhustega, kus loomaomanik on ise vaktsiini

kuskilt ostnud või looma müüja käest saanud ning ka ise või naabrimehe abiga ära

süstinud. Sellise tegevuse plussiks loomaomaniku seisukohalt on see, et ta hoiab

kokku natukene raha. Miinuspoolele koguneb aga palju kaalukamaid argumente, kui

raha. Kõigepealt jääb loomaomanik, eriti veel algaja koera – või kassipidaja ilma

asjatundlikust konsultatsioonist, vaktsineerimise olemusest, soovitavatest tulemustest

ja tagajärgedest. Loom jääb ilma ka tervisekontrollist ja sagedasti ka ussirohust, mille

tagajärjel pole vaktsineerimistulemuste kohta mingit garantiid. Loomaomanikule ei

jää mingit ametlikku märget kaitsesüstimise kohta, mida väljastavad vaid

litsentseeritud loomaarstid, ning seadus käsitleb selliseid kui vaktsineerimata loomi.

Kui te liigute tänavatel, sõidate loomaga ühistranspordis, soovite osaleda või

külastada oma lemmikuga koertenäitusi, ületada loomaga riigipiiri, kui teie koer või

kass miskipärast ründab või hammustab kedagi, peab teil olema nõudmisel esitada

loomaarsti poolt täidetav ja kehtivat marutaudi vastu vaktsineerimist tõendav

dokument. See sisaldab andmeid looma ja ka loomaomaniku kohta ning loomaarsti

märget vaktsiini ja vaktsineerimise kuupäeva kohta, mida ta tõendab oma allkirja ning

pitsatiga. Vaktsiinidel, kui biopreparaatidel on kindlad nõuded säilitamise, kasutamise

ja pakendite kahjutustamise kohta. Nende vastu eksimisel võivad olla väga tõsised

tagajärjed. See inimene, olgu ta siis looma müüja, apteeker või ka loomaarst ise, teeb teile vaktsiini koju kaasa müües või andes pigem karuteene kui heateo. Skeptiliselt tuleks suhtuda ka sellistesse juhtumitesse, kui koera või kassi ostes ütleb müüja teile, et vaktsineerimine on tehtud, kuid mingit dokumentaalset tõestust selle kohta pole.

VAKTSINEERIMINE ENNE VÄLISMAALE SÕITU

 Nõuded, mis kehtivad  piiriületamisel,  võivad olla riigiti erinevad mistõttu oleks ebameeldivate üllatuste vältimiseks otstarbekas aegsasti enne ärasõitu välja- sõidutingimused oma loomaarsti juures või maakondade veterinaarkeskustest

välja uurida.

VAKTSINEERIMISE PÕHITÕED

*Vaktsineerimine on tunduvalt odavam, kui haigestunud looma ravimine

*Vaktsineeritakse kõiki kasse ja koeri, olenemata nende territooriumide piiratusest ja

eraldatusest

*Vaktsineerima peab ka vanemaid koeri ja kasse, et nad ei haigestuks varjatult ning ei oleks nakkusekandjateks ja levitajateks

*Vaktsineeritakse ainult täiesti terveid ja sooleparasiitidest vabastatud loomi

*Vaktsineerida tohib ainult litsentseeritud loomaarst. Loomaomaniku või naabrimehe

tehtud vaktsineerimine on kehtetu. Vaktsiine inimestele apteekidest müüa ei tohi.

Samuti ei tohiks vaktsiine osta turult või eelmise omaniku käest, kuna iial ei või teada,

kas neid on õigesti säilitatud. Valesti säilitatud vaktsiini kasutamise korral ei pruugi

immuunsust välja kujuneda. Halvemal juhul võib loom vaktsineerimise tagajärjel

haigestuda.

*Vaktsineerimata kutsikas ja kassipoeg ei tohiks kokku puutuda teiste loomadega.

Õue võib nendega minna kaks nädalat pärast vaktsineerimist.

*Vaktsineerimistunnistus korrektsete sissekannetega olgu loomaga välja minnes alati

kaasas.

*Vaktsineerimine marutaudi vastu on kohustuslik, kuna see haigus on ohtlik ka

inimestele.

Teobromiini sisaldus erinevates šokolaadides

• piimašokolaad 154mg/100g
• mõru šokolaad 528mg/100g
• tume šokolaad (küpsetamiseks) 1365mg/100g

Kui palju on palju?

Teobromiini toksiline doos loomale on 20mg/kg kohta, ehk siis 7-8 kg kaaluvale koerale võib saada saatuslikuks 100 g piimašokolaadi, tumedamat šokolaadi aga veelgi vähem. Seepärast on oluline lemmikut sokolaadi maitsega üldse mitte harjutada, sest teinekord kui juhtub, et maiustus jääb järelvalveta, võivad sel väga kurvad tagajärjed olla.

Mürgistuse tunnused

Sümptomid ilmnevad tavaliselt 12 tunni jooksul

• erutus, närvilisus, värisemine
• suur janu
• lihastõmblused
• krambid

Teobromiini toksikoosi puhul tuleb kindlasti ühendust võtta oma loomaarstiga. Kuna spetsiaalne vastumürk puudub on ravi sümptomaatiline ja toetav. Vahendid, mida kasutatakse

• emeetikumid – ravimid ja muud vahendid, mis kutsuvad esile oksendamise. Neid on otstarbekas kasutada esimese 4-6 tunni jooksul
• maoloputus
• aktiivsüsi – 1-2g/kg kohta suu kaudu. Võib manustada 3-6 tunni järel
• tilguti – vedelikutasakaalu säilitamiseks ja teobromiini organismist “väljaloputamiseks”
• krambivastased ravimid – patsientidele, kellel esineb krampe või lihastõmblusi

Siit järeldus, see mis on hea inimestle ei pruugi loomadele alati sobida. HOOLI OMA LEMMIKUST – ŠOKOLAAD POLEGI  JAGAMISEKS MÕELDUD ☺

Riina Linnop

loomaarst